Põhimõisted
Üldise
lineaarse mudeli rakendamiseks jagatakse registreeritud
tunnused kahte ossa:
-
uuritavateks e sõltuvateks tunnusteks (need,
mille käitumine huvi pakub) ja
- argument-
e sõltumatuteks tunnusteks e faktoriteks
(need, mille mõju uuritavatele tunnustele
soovitakse selgitada).
Definitsiooni
kohaselt on üldine lineaarne mudel (general
linear model, GLM) uurija poolt eeldatav faktorite
ja uuritavate tunnuste vahekorra üldskeem (mudel),
mille detailid tuleb hinnata algandmetest (valimist).
Üldise
lineaarse mudeli alusel tehtud järeldused on
õiged kui
a)
uuritav mudel vastab tegelikkusele -- on õigesti
paika pandud faktorite olemus ja vahekord;
b) kehtivad vajalikud matemaatilised eeldused (normaaljaotus,
vaatluste sõltumatus jm).
Tänu
oma lihtsusele ja tõsiasjale, et faktorite
mõjude lineaarne kombinatsioon vastab ligilähedaselt
tegelikkusele paljudes reaalsetes analüüsides
ning sobib lähendama lineaarsest märksa
keerulisemaid funktsioone, on üldine lineaarne
mudel tänapäeva eluteadustes enim rakendatav
matemaatilise statistika meetod.
Iga
üldise lineaarse mudeli püstitamine eeldab
kolme asja:
a)
mudeli esitust faktorite mõjude summana,
b) uuritava tunnuse ning faktorite keskväärtuste
ja dispersioonimaatriksite struktuuri fik-seerimist
vastavalt andmestiku ülesehitusele ja faktorite
olemusele, ning
c) tõenäosusjaotuslike eelduste tegemist
mudeli liikmete kohta võimaldamaks määrata
hinnangute täpsust ja kontrollida hüpoteese.
|