Sissejuhatus
Kuigi
geneetiliste parameetrite (päritavuskoefitsiendid,
geneetilised korrelatsioonikordajad, aretusväärtused)
hindamiseks reaalsetes, suurtes ja väga erinevatel
sugulusastmetel indiviididest koosnevais populatsioonides
on nii tulemuste täpsuse kui ka arvutuste lihtsama
teostatavuse huvides otstarbekam kasutada üldistel
lineaarsetel mudelitel baseeruvaid meetodeid, on loomade
aretusstrateegiate välja töötamisel
ja aretusprogrammide koostamisel aluseks ikkagi kindlatele
põlvnemisskeemidele ja populatsioonigeneetika
seaduspäradele tuginevad selektsiooniindeksid.
Esmalt
(1936, Faifield-Smith) taimekasvatuse tarvis välja
töötatud selektsiooniindeksite teooriat
arendas edasi ja kohandas loomade aretusele USA loomakasvatusteadlane
Lanoy Nelson Hazel (fotol) 1941. aastal oma doktoriväitekirjas.
Laiemalt tuntuks sai see erinevate informatsiooniallikate
ja andmete ühte mudelisse inkorporeerimist selgitav
ning siiamaani kogu kunstliku valiku aluseks olev
teooria 1943. aastal peale publitseerimist ajakirjas
"Genetics" *. Hazel ise oli II Maailmasõja
järgses USA-s (ja seeläbi ka maailmas) juhtivaks
persooniks loomade aretusteooria väljatöötamisel.
Muuhulgas kuulus tema poolt juhendatavate üliõpilaste
hulka ka 1950.-ndatest alates loomade tõuaretuses
uusi suundi rajanud ning vähimruutude meetodi
ja selektsiooniindeksite teooria ühendamise läbi
dispersioonanalüüsi segamudeliteni (BLUP,
looma mudel jmt) jõudnud Charles Roy Henderson.
*
Hazel, L. N. 1943. The genetic basis for constructing
selection indexes. Genetics, 28, 476-490.
|