Geneetiliste
markerite hulk
Genoomselektsiooni
juba rakendavates riikides baseeruvad hinnangud 50
000 SNP-l, kasutamisvalmis on saanud 800 000 SNP-d
määrata võimaldav geenikiip ning
ilmselt pole kaugel aeg, mil muutub igapäevaseks
kogu veise kolmest miljardist nukleotiidipaarist koosneva
genoomi sekveneerimine (esimesed veise genoomi sekveneerimise
tulemused publitseeriti 2009. aastal - vt Bovine
Genome Project).
Samas
ei pruugi suurema hulga geneetiliste markerite kasutamine
genoomselektsioonil olla sugugi põhjendatud.
-
Sest, mida tihedamalt on genoom geneetiliste markeritega
kaetud, seda suurem peab olema referentspopulatsioon,
hindamaks kõigile markeritele mingit arvulist
efekti. Näiteks modelleerimiskatsed on näidanud,
et praegusel hetkel erinevate riikide ja konsortsiumite
poolt kokku pandud 2 000 kuni 20 000 pealiste referentspopulatsioonide
puhul ei anna 50 000-lt geneetiliselt markerilt
800 000-le markerile üleminek peaaegu mingit
võitu genoomaretusväärtuste täpsuses
- lihtsalt ei ole piisavalt infot hindamaks lisandunud
markerite mõju.
-
Pigem näitavad uuringud, et tänu genoomi
suhtelisele püsivusele on kogu 50 000-markerilise
paneeli info 80-90%-lise täpsusega ära
kirjeldatav ka vaid sobivalt valitud 3 000 markeri
abil. Ja kui inimgeneetikast on teada, et kahe juhuslikult
valitud inimese vaheline geneetiline erinevus on
vaid 1-2%, st, et erinevad on vaid ligikaudu 30-50
000 SNP-d, siis ega piimaveiste puhul olukord palju
erinev pole. Seega ei ole tihedama markeritepaneeli
kasutamiseks genoomselektsioonil praeguste teadmiste
valguses suurt mõtet.
|