Hinnangute täpsus

Genotüpiseerimise andmete kasutamine loob täiendavaid võimalusi loomade eristamiseks.

Näiteks, kuigi täisõvede sarnasus on klassikalise geneetika seaduspärade kohaselt 50%, on nende eristamine geneetilise potentsiaali alusel võimalik alles järglaste järgi. Genoomselektsioon võimaldab seda aga koheselt sünnijärgselt.

Geeniandmetel baseeruvad sugulus- ja inbriidingukoefitsiendid võimaldavad senisest täpseni arvestada loomadevahelist sugulust ning hoida efektiivsemalt kontrolli all homosügootsuse ja inbriidingu kasvu populatsioonis.

Genoomaretusväärtuste hinnangute täpsus on ühesugune sõltumata looma soost ja hinnatavast tunnusest (suurusjärku 0,5-0,7; madalama päritavusega tunnuste puhul peab lihtsalt referentspopulatsioon olema suurem). Sestap on genoomaretusväärtus sobiv selekteerimaks loomi funktsionaalsete tunnuste (tervis, sigivus) alusel. Samas tuleb leppida tõsiasjaga, et siiani järglaste järgi hinnatud pullide aretusväärtuste hinnangute täpsus langeb harjumuspäraselt 0,8-0,9-lt 0,6-le. Lahenduseks on kaasata genoomaretusväärtuse arvutamise valemeisse lisaks geeniandmetele järglaste fenotüübiandmed, aga need saavad kättesaadavaks alles aastaid peale pulli genoomaretusväärtuse alusel valimist.