Genoomselektsiooni olemus

Genoomselektsioon erineb markerselektsioonist seeläbi, et

• loomi ei püüta genotüpiseerida ja selekteerida üksnes väikese hulga teadaolevalt märkimisväärset mõju omavate markerlookuste alusel vaid
• oma arvuline efekt, olgu see kuitahes väike, hinnatakse kõigile vaatluse alla võetud DNA-piirkondadele ning loomi selekteeritakse kõigi nende DNA-piirkondade summaarse efekti (nn genoomaretusväärtuse) alusel.

Genoomselektsioon baseerub järgmisel loogikal:

tänapäevased efektiivsed ja odavad genotüpiseerimise tehnoloogiad võimaldavad kogu genoomi suhteliselt ühtlast ja tihedat katmist tuhandete ühenukleotiidiliste polümorfismidega (SNP-dega; SNP - single-nucleotide polymorphism)

Morgani seaduste kohaselt peegeldab iga DNA piirkond - ja seega ka iga SNP - enese ümber paikneva (aheldunud) DNA-piirkonna mõju

tänu markerite tihedusele on iga mõju omav DNA-piirkond - ükskõik, kas teadaolev või mitte - eeldatavalt aheldunud vähemalt ühe SNP-ga ja seega kujutab kõigi SNP-efektide summa enesest hinnangut kogu genoomi mõjule.