Silo

 
Silo on orgaaniliste hapete, peamiselt piimhappe toimel konserveerunud haljasmass. Silo valmistatakse eelkõige kõrreliste ülekaaluga põld- ja niiduheinarohust ning ädalatest, samuti ristikust, lutsernist ja maisist.
 
Silo kvaliteedi näitajaks on tema happelisus (pH ja vabade hapete koguhulk ning hapete vahekord). Vabu happeid leidub silos 2,5…3,5%, millest põhiosa (50…75% hapete koguhulgast) peaks moodustama piimhape, äädikhappesisaldus ei tohiks tõusta üle poole piimhappesisaldusest ja võihapet ei tohiks heas silos üldse olla. Silos leiduv võihape on indikaatoriks, mis osutab valgu laguproduktide olemasolule ning sellele, et silomassis on aset leidnud ebaõige käärimine. Kui ülekaalus on äädikhappeline käärimine, omandab silo äädika lõhna ning silo söödavus halveneb. Kui silo tegemine on ebaõnnestunud ja silos on rohkesti võihapet, hakkavad valgud lagunema, mille tulemusena vabaneb ammoniaak. Sellisel silol on ebameeldiv lõhn, taimede lehed ja varred on pehmed, limased, kleepuvad. Silo pH on siis 5 või üle selle. Heal silol on meeldiv hapu lõhn, oliivroheline värvus: rohusilod on tumedama, vilise-, maisisilo heledama kollakasrohelise värvusega. Säilinud peab olema taimede struktuur.
 
Silotegemist saab varem alustada kui heinategu ja sileerimiseks kasutatav haljasmass on väiksema toorkiusisaldusega. Seega on silo toiteväärtus suhteliselt parem kui heinal. Hea silo kuivaines ei tohiks toorkiudu olla üle 30%. Silo teiste toitainete sisaldus sõltub sellest millisest rohust silo on valmistatud. Liblikõielistest valmistatud silo on proteiinirikkam (kuivaines 15…20%) kui kõrreliste silo (kuivaines proteiini 10…15%). Metaboliseeruvat energiat annab üks kilogramm silo kuivainet 9…10 MJ.