Silo
Silo on orgaaniliste hapete, peamiselt piimhappe toimel konserveerunud haljasmass.
Silo valmistatakse eelkõige kõrreliste ülekaaluga põld- ja
niiduheinarohust ning ädalatest, samuti ristikust, lutsernist ja
maisist.
Silo kvaliteedi näitajaks
on tema happelisus (pH ja vabade hapete koguhulk ning hapete vahekord).
Vabu happeid leidub silos 2,5…3,5%, millest põhiosa (50…75% hapete
koguhulgast) peaks moodustama piimhape, äädikhappesisaldus ei tohiks
tõusta üle poole piimhappesisaldusest ja võihapet ei tohiks heas silos
üldse olla. Silos leiduv võihape on indikaatoriks, mis osutab valgu
laguproduktide olemasolule ning sellele, et silomassis on aset leidnud
ebaõige käärimine. Kui ülekaalus on äädikhappeline käärimine, omandab
silo äädika lõhna ning silo söödavus halveneb. Kui silo tegemine on
ebaõnnestunud ja silos on rohkesti võihapet, hakkavad valgud lagunema,
mille tulemusena vabaneb ammoniaak. Sellisel silol on ebameeldiv lõhn,
taimede lehed ja varred on pehmed, limased, kleepuvad. Silo pH on siis
5 või üle selle. Heal silol on meeldiv hapu lõhn, oliivroheline värvus:
rohusilod on tumedama, vilise-, maisisilo heledama kollakasrohelise
värvusega. Säilinud peab olema taimede struktuur.
Silotegemist saab varem alustada kui heinategu
ja sileerimiseks kasutatav haljasmass on väiksema toorkiusisaldusega.
Seega on silo toiteväärtus suhteliselt parem kui heinal. Hea silo
kuivaines ei tohiks toorkiudu olla üle 30%. Silo teiste toitainete
sisaldus sõltub sellest millisest rohust silo on valmistatud.
Liblikõielistest valmistatud silo on proteiinirikkam (kuivaines 15…20%)
kui kõrreliste silo (kuivaines proteiini 10…15%). Metaboliseeruvat
energiat annab üks kilogramm silo kuivainet 9…10 MJ.