Loomi karjatatakse enamasti kultuurkarjamaadel, mille heintaimik on rajatud uuskülviga. Kultuurkarjamaade põhilise heintaimiku moodustavad kõrrelistest aasnurmikas, aruheinad, karjamaaraihein, timut ja kerahein ning liblikõielistest ristik. Karjamaarohu väärtus sõltub botaanilisest koostisest, väetamisest, karjamaa kasutamisest ja hooldustöödest. Väärtuslik on hästihooldatud kultuurkarjamaade rohi, kus kamarat aeg-ajalt uuendatakse, regulaarselt väetatakse ja tehakse järelniitmist. Õige kasutamise ja hoolduse korral saab kultuurkarjamaid kasutata pikka aega (pikaaegsed ehk püsikarjamaad), ilma et nad liigselt umbrohtuks. Karjamaad kasutatakse karjatamisringide kaupa. Iga ringi ajal antakse karjale nõnda palju maad ette, et loomad selle poole või ühe päeva jooksul ära sööksid (portsjonkarjatamine). Suve jooksul saab karjatada ühte rohumaad, sõltuval rohu kasvust, 3…5 korda. Karjamaarohi on seda väärtuslikum, mida varasemas arengufaasis ta on. Sellepärast tuleks kevadel, kui rohukasv on kiire, karjamaad varakult üle karjatada. Loomade karjatamine algab heintaimede võrsumisfaasis, mil rohu kõrgus on 5…10 cm. Kui kõiki karjamaid ei suudeta üle karjatada, tuleks rohi niita ja teha sellest silo.

Karjamaapinda tuleks arvestada suveperioodiks:

ühele lehmale 0,4…0,6 ha,
ühele noorveisele 0,15…0,25 ha,
ühele täiskasvanud lambale 0,1 ha,
ühele täiskasvanud hobusele 0,4…0,5 ha.

Eri loomarühmadele rajatakse omaette karjamaad. Lammaste ja vasikate karjamaa heintaimikus on pealisheinte osatähtsus väiksem. Nende karjamaa rajatakse seemneseguga, kus on ülekaalus aasnurmikas, punane aruhein ja valge ristik.

Kultuurkarjamaa

http://peacefulhorses.webs.com/tall.htm