SUGULUSKOEFITSIENTIDE OLEMUS -> INBRIIDINGUKOEFITSIENT

Sõltumatute sündmuste tõenäosuste lineaarkombinatsioonina avaldunud suguluskoefitsientide arvutamine muutub keerulisemaks sugulasaretuse korral. Viimane tähendab omavahel suguluses olevate indiviidide ristamist, toob kaasa homosügootsuse suurenemise ja tingib selle, et uuritava indiviidi samas lookuses paiknevate alleelide A_i ja A_j päritolult identsuse tõenäosus ei pruugi enam võrduda nulliga, .

Sugulasaretuse osa indiviidi X genotüübis peegeldab inbriidingukoefitsient F_X, mis on defineeritud kui tõenäosus, et indiviidi juhuslikult valitud lookuses paiknevad alleelid A_i ja A_j on identsed päritolult:

.

---

Uurime järgnevalt näiteks, kuidas muutub vanema ja järglase vaheline sugulus, kui vanema inbriidingukoefitsient on nullist suurem.

Võtame vaatluse alla vanema X, alleelidega uuritavas lookuses Ai ja Aj, ning järglase O, alleelidega uuritavas lookuses Ak ja Al. On selge, et üks alleelidest Ak või Al peab olema identne kas alleeliga Ai või alleeliga Aj. Eeldades, et vanemindiviidi alleelid Ai ja Aj on erinevad, avaldub vanema ning järglase vaheline Malécot'i suguluskoefitsient vastavalt valemile (1) kujul:

.

(3)

sest murru lugejas olevaist tõenäosustest saab vaid üks olla võrdne 1-ga ning kõik ülejäänud kolm võrduvad 0-ga.

Samas on siiski võimalik, et

.

(4)

st, et indiviidi X emal ja isal on ühine eellane, kelle sama alleeli koopiad võivad olla nii alleel A_i kui ka alleel A_i.

Oletame konkreetsuse mõttes, et järglasele on vanemalt pärandunud alleel A_i nii, et . Tänu seosele (4) kehtib siis ka seos , mistõttu on vanema ja järglase vahelise suguluskoefitsiendi arvutamise valem (3), arvestades vanema võimalikku inbriidingut, ümber kirjutatav kujul

.

Analoogse tulemuse saame ka, eeldades alleeli A_k asemel alleeli A_l pärandumist.

Vanema ja järglase vaheline aditiivgeneetiline sugulus on tänu seosele (2) leitav valemist

.