SUGULUSKOEFITSIENTIDE OLEMUS -> WRIGHT'I SUGULUSKOEFITSIENT

Malécot'i suguluskoefitsiendi puuduseks on tema pisut segadusseajavad väärtused intuitiivselt tajutavate sugulussidemete korral - näiteks eelneva punkti näites tuletatud sugulus iseenesega on ½ või sugulus vanema ja järglase vahel ¼ (kuigi kõik teavad, et järglane saab oma vanemailt pooled geenidest). Põhjus on siin selles, et Malécot'i suguluskoefitsient on defineeritud vaid ühe alleeli tarvis. Et tegelikult on organismis igast geenist kaks koopiat, siis on nende summaarse mõju uurimisel otstarbekas kasutada nn aditiivgeneetilise suguluse (additive genetic relationship) kordajat, mida sageli tuntakse lihtsalt nime suguluskoefitsient all (näiteks ka R. Teinbergi raamatus "Põllumajandusloomade geneetika", lk 231), mis mõõdab ühiste geenide osakaalu kahe indiviidi genotüübis ja mis võrdub kahekordse Malécot'i suguluskoefitsiendiga:

.

(2)

Aditiivgeneetilise suguluse kordajaga samu väärtusi omandava kordajani jõudis juba 1922. aastal USA geneetik Sewall Wright, mõõtes indiviidide genotüüpide suhtelist sarnasust vanematelt päritud gameetide vahelise korralatsiooni kujul ja nimetades oma kordajat coefficient of relationship (siit ka eesti keeles sageli kasutatav nimetus suguluskoefitsient).

---

Näide. Kui indiviidid X ja Y on omavahel suguluses mitteolevate vanemate täisõvedest järglased, on nende vaheline Malécot'i suguluskoefitsient f_XY = ¼ (vt näide eelmises punktis) ja aditiivgeneetiline sugulus seega

a_XY = ½.

Et iga indiviidi, kelle vanemad ei ole omavahel sugulased, suguluskoefitsient iseendaga on ½, siis on järelikult aditiivgeneetiline sugulus iseendaga a_XX = 1.

---