Keskmiste punktdiagramm mittekattuvate veajoontega, variant 1 (pidev x-telg)

Andmed.
Näiteandmestik sisaldab lehmade keskmisi kehamasse ja kehamasside standardhälbeid arvutatuna 1.-4. poegimsjärgsel nädalal kolme grupi tarvis (katsegrupp1, katsegrupp2 ja kontrollgrupp); andmed võite katsetamiseks alla laadida siit:

lehm1.xls.
 

Ülesanne.
Konstrueerida mittekattuvate veajoontega keskmiste kehamasside punktdiagramm.

Probleem.
Excel paigutab samale x-telje väärtusele vastavad punktid kõik ühele joonele, mistap varieeruvust näitavad veajooned kattuvad:

Lahendus.

• Tekitada uus grupeeriv (poegimisest möödunud aega mõõtev) tunnus, mille väärtused omavahel enam kokku ei lange, aga mis samal ajal erinevad algseist väärtustest vaid mingi väikese suuruse võrra;
• teha joonis uue tunnuse alusel,
• "mängida" telgede jm graafiliste elementidega andmaks joonisele korrektsemat väljanägemist.
   

Tööjuhend.

1) Esimese sammuna tuleb arvutada joonisele aluseks olevad keskmised väärtused ja standardhälbed (antud näiteülesandes on need juba olemas).

Järgmisena tuleb tabelisse tekitada uus, omavahel mittekokkulangevate väärtustega, grupeeriv (poegimisest möödunud aega mõõtev) tunnus.

Seejuures peaks uute väärtuste määramisel arvestama seda, et erinevatele ajahetketele (x-telje väärtustele) vastavad punktikogumid peaksid visuaalselt selgelt eristuma (et oleks üheselt aru saada, millise x-telje väärtuse kohta mingi punkt diagrammil käib). Muidugi saab neid väärtusi ka joonise tegemise järgselt muuta …
 

2) Teine samm on konstrueerida uue lisatud veeru ja keskmiste väärtuste veeru alusel punktdiagramm, pidades seejuures meeles, et kõigi katsegruppide tarvis tuleb joonisele lisada eraldi andmeseeriad:

3) Peale keskmistele väärtustele vastavate punktide graafikule kandmist tuleb iga andmeseeria (katsegrupi) tarvis lisada punktidele ka veajooned (± standardhälbed).

Kui Excel lisab automaatselt ka horisontaalsed veajooned, tuleb need lihtsalt kustutada.

->
 

Analoogselt tuleb lisada vertikaalsed veajooned ka teistele andmeseeriatele (katsegruppidele).
 

Tulemus:

4) Edasi võiks ära kaotada horisontaalsed ruudujooned, muuta keskmiste tähisena kasutatavad sümbolid konkreetsemaks ja mustvalges väljatrükis eristatavamaks ning ühendada need joontega.
Samuti võiks joonise legendi tõsta joonise peale (venitades seejärel ka diagrammiala laiemaks) ning lisada telgedele nimed.
Antud näites on lisaks muudetud ka andmeseeriate järjekorda, et erinevad punktid ja jooned graafikul selgemini eristuksid ja vähem kattuksid.
 

Tulemus:

5) Põhimõtteliselt võiks joonis sellisele kujule ka jääda.

Teisalt on joonisel pisut häirivalt palju tühja valget ebainformatiivset ruumi (vertikaalse telje ja esimeste punktide vahel, samuti viimaste punktide järel). Et joonise informatiivne osa (punktid koos veajoontega ja neid ühendavad sirged) joonise pinnast võimalikult suure osa ära kataks, tuleb "mängida" joonise telgedega.

Näiteks võib sundida Excelit joonistama x-telge ulatuses 0 - 4,5 märgendite vahega endiselt 1 ning määrata y-telje lõikepunktiks väärtus 0,5.

Tulemus:

Edasi võiks y-telje modifitseerimise aknas nõuda, et x-telg lõikaks seda punktis 500.
Ning peale seda peaks diagrammiala suurendama vasakule poole ja allapoole, et telgede nimetuste ja telgede endi vahele ei jääks liigselt tühja ruumi.

Tulemus:

Joonise vasakus alumises nurgas risti olevad teljed ja mittevajalikud väärtused (0 ja 490) on kõige lihtsam ära peita nende peale valgete ristkülikute joonistamise teel:

x-telje tasandile vastava kehamassi väärtuse 500, mis võiks ikka telje juures kirjas olla, võib lisada näiteks tekstikastiga:


Kaotades viimaks ära ka joonist ümbritseva joone, on tulemus järgmine: