Kaltsiummineraalsöödad
Kaltsiummineraalsöötadest
on tuntuim söödakriit. Värvuselt on söödakriit valge, hallika või
kollaka varjundiga, teda saadakse mitmesuguste lubja settekivimite
jahvatamisel peeneks pulbriks. Söödakriit peaks sisaldama põhiainet,
kaltsiumkarbonaati (CaCO3) 85%. Puhast kaltsiumi sisaldab söödakriit
320…360 g/kg, fosforit 14…18 g/kg. Söödakriiti kasutatakse loomade
kaltsiumivaeguse kõrvaldamiseks ning kaltsiumi ja fosfori suhte
reguleerimiseks ratsioonis. Söödakriit on nõrga leelisese toimega.
Happelises keskkonnas laguneb ta kergesti CO2-ks ja CaO-ks, mis
ühinedes hapetega neutraliseerib neid. Seda söödakriidi omadust
arvestades, soovitatakse teda loomadele anda happerikaste söötade
(silo, juurviljapealsed) puhul. Söödakriiti tuleb loomadele anda
kaltsiumi normidest lähtudes. Kaltsiumi üleküllus ratsioonis halvendab
seedimist, takistab fosfori omastamist ja suurendab D-vitamiini tarvet.
Teiseks kaltsiummineraalsöödaks on pae- ehk lubjakivijahu. Seda saadakse lubjakivi jahvatamisel. Paekivi, samuti nagu söödakriidi põhiaineks on kaltsiumkarbonaat, kuid selle sisaldus kõigub algmaterjalist olenevalt 50 ja 90% vahel. Kaltsiumi võib paejahus olla 300…360 g/kg. Mainimisväärselt on paejahus veel magneesiumi, räni, fosforit, rauda, väävlit, joodi ja teisi elemente. Söödaks kasutatav paejahu ei tohi sisaldada arseeni ega fluori ning see peab olema hästi peen.
Kaltsiumkloriid (CaCl2+6H2O) on vees lahustuv kaltsiummineraalsööt.
Seda saab lisada joogivee hulka. Kaltsiumi sisaldab ta aga vähem kui
(212 g/kg) söödakriit. Mineraalsöödana on kasutusel ka dolomiidijahu,
mis sisaldab peale kaltsiumi veel magneesiumi.
Teokarbid
Söödakriit