so joone asendi määramine maastikul või joonisel mingi kindla lähtesuuna suhtes. Selleks mõõdetakse nurga suurus lähtesuunast kuni määratava suunani.

Lähtesuunaks võetakse:

Tõelise e. geograafilise meridiaani suund on muutumatu maakera mistahes punktis. See on kujuteldav joon, mis ühendab põhja- ja lõunapoolust. Plaanil näidatakse see leppeliselt ja joonise külgraamiga paralleelselt nii, et põhi on üleval, lõuna all. Tõelise e geograafilise meridiaani suuna saab Maa telge läbivate tasandite lõikumisel nivoopinnaga. Joonisel 1.1. on tõelise meridiaani suund tähistatud musta joonega.

Magnetiline meridiaan on teravikul vabalt pöörleva magnetnõela telge läbiva vertikaaltasandi ja maapinna lõikumisel saadud joon. Magnetnõela vabalt pöörlev ots näitab alati magnetilist põhja-lõuna suunda.

Magnetiline põhjapoolus on see paik, mille suunas kompassinõel osutab. See asub geograafilise põhjapooluse ligidal, kuid mitte samas paigas. Praegu on magnetiline põhjapoolus Kanada Ellesmere`i saare juures. Meremehed on sajandeid kasutanud nähtavatest maamärkidest kaugel olles magnetpoolust orienteerumiseks. Kuigi globaalsed asukohamääramise süsteemid on need vanad tehnikad välja vahetanud, kasutavad paljud siiski endiselt vee või maa all olles kompassi, kuna GPSi signaal sinna ei ulatu. Maa magnetiline põhjapoolus määrati kindlaks 1831. aastal ja siis liikus ta pikka aega vähe edasi. 1904. aastal hakkas poolus järsku liikuma kirde suunas kiirusega 15 kilomeetrit aastas. 1989. aastal pooluse liikumise kiirus suurenes ja 2007. aastal tõdesid teadlased, et magnetiline põhjapoolus liigub Siberi suunas kiirusega 55 - 60 kilomeetrit aastas. Magnetpooluse asukoha kiire muutumine tähendab seda, et magnetvälja kaarte tuleb sagedamini uuendada, et kompassi kasutajad saaksid teha muutusi, mis aitavad neil magnetpooluse abi tegelikku põhjapoolust kindlaks määrata.

X-teljeks on tsooni telgmeridiaan või temaga paralleelne suund. Allpool oleval joonisel nr. 1.1. on x-telg tähistatud rohelise värviga.