Ultraheli kasutamine loomakasvatuses

Elusloomade hindamine

Ultraheli kasutatakse lihaloomade mõõtmiseks. Elusloomade anatoomi­lised mõõtmed võimaldavad koos teiste näitajatega täpselt kirjeldada loomade kehaehitust, mis omakorda lubab prognoosida geneetilisi erinevusi üksikute liha­keha tunnuste vahel. Peale selle saab leida järglaste lihakeha väärtuse eel­datava erinevuse sarnaselt kasvu ja ema­oma­dus­tega. Lihakeha kvaliteedi paranda­mise programm peab olema üleriigiline, et koguda suur andmebaas paljudest populat­siooni­dest. See nõuab igas tootmis­üksuses aretajatelt väga paljude andmete registreeri­mist ning kõiki karju hõlmavat geneetilist analüüsi, et esitada andmed kujul, mis võimaldab seakasvatajal teha efektiivset valikut.

Ultraheliaparaati käsitletakse lihakeha väärtuse geneetilise parandamise programmi lahutamatu osana. Elus­loo­ma­de näitajate asemel on võimalik mõõta ka lihakeha. Ehkki selline alternatiiv on vastuvõetav ja hõlmab suure osa andmetest, mida aretusprogrammides kasutatakse, on lihakeha näitajatel kaks peamist probleemi. Esiteks tuleb järglaste järgi testimisel loomad andmete saamiseks tappa. Kuigi järglaste järgi testi­mine on täpne geneetilise väärtuse hindamise meetod, on see väga kulukas nii ajaliselt kui ka rahaliselt. Teine probleem on selles, et andmed saadakse lihatööstustest ja see nõuab nendelt head koostööd andmeid vajavate asutustega. Niisuguse andmete kogumise puhul on alati võimalus ebatäpsuste tekkeks, sest viga ühe märgendi edasta­misel võib segi paisata kogu andmebaasi. Selliseid vigu on raske avastada ja sageli võimatu korrigeerida.

Kui looma hindamiskulud on madalad, võivad elusloomadelt saadud näitajad elimineerida paljusid eespool nimetatud probleeme. Üheks meetodiks elusloomadelt andmete kogumiseks on ultraheli kasutamine, millel on potentsiaali ka tulevikus, võrreldes teiste elektrooniliste hinda­mis­meetoditega, näiteks mehaanilite ja optiliste sondidega, elektro­magnetilise skaneerimise, elektrilise üldtakistuse, röntgeni, kom­puuter­tomograafia ja aatommagnetilise resonantsiga. Meetodite valik, mida soovitakse laialdasemalt kasutusele võtta, sõltub eelkõige maksumusest, täpsusest ja kasutamis­lihtsusest (Wilson, 1992).

Elusloomade andmete kasutamine

Elusloomade mõõtmete ja geneetilise parandamise programmide kasutamine hõlmab mitmeid põhimõtteid, mida tuleb arvestada. Programmide edukas rakendamine, milles on kasutatud ultraheli abil elusloomadelt saadud näitajaid, sõltub nendest põhimõtetest.

Anatoomilised seosed. Keha koostist võib lihtsustatult defineerida kui tailiha, peki ja luude proportsionaalset suhet lihakehas. Paksuse ja pindala mõõtmete anatoomiline asend peab olema selline, et neid oleks võimalik elusloomadel määrata kiiresti ja täpselt ning et nad võimal­daksid oluliselt parandada keha koostise prognoosimise täpsust.

Kas ultraheli näitajatest on kasu või mitte, sõltub kahest asjaolust:

  1. kui täpselt saab lihakeha näitajate järgi prognoosida peki ja tailiha osakaalu,
  2. kas elusloomadel ja lihakehadel saab mõõtmiseks kasutada samu anatoomilisi kohti.

Näiteks eluslooma pekipaksuse ja selja pikima lihase ristlõikepindala mõõtmete alusel ei saa eriti täpselt prognoosida keha koostist, seega pole tähtis, kui täpsed on nende kahe tunnuse ultrahelimõõtmed (Wilson ,1992).

Geneetiline varieeruvus. Elusloomadel ultraheliga mõõdetavad anatoo­mi­lised punktid peavad olema geneetiliselt kontrollitavad ja omama piisavat variatsiooni, et selektsiooniprogramm oleks efektiivne. Tun­nuste kõrge pärita­vus ei tähenda tingimata, et aretajad saaksid valikut efektiivselt teha. Geneeti­line variatsioon peab olema suur ka selleks, et oleks võimalik majandamises kiireid ja olulisi muutusi teha.

Fenotüüp peab võimaldama leida erinevusi loomade vahel. Näiteks noorte lihaveiste rasvakihi geneetiliste erinevuste prognoosimine on muutunud äärmiselt keeruliseks nende rasva väikese koguse ja vähese varieeruvuse tõttu (Wilson jt, 1989).

Andmete kogumise standardid. Loomakasvatusettevõtted, kus alus­tatakse aretusprogrammiga, kasutades elusloomade ultraheli­näitajaid, peavad ühtlusta­ma andmete registreerimise protseduuri ja tõlgendama standardeid ühetähen­dus­likult. Ultraheliga andmete kogumise standar­did on iga loomaliigi jaoks erinevad, need peavad olema spetsiifilised, kirjeldades täpselt kohti, kuhu asetada ultraheliandur ja mitu mõõtmist igal loomal on vaja teha. Standardid peavad sisaldama keskkonna või pida­misega seotud informatsiooni, mis registreeritakse lisaks ultra­heli­näitajatele. Täpselt peab määratlema, millal mõõt­misi läbi viiakse, näiteks kindla vanuse või kehamassi juures. Samuti peab detailselt kehtestama ultrahelinäitajate ja kujutiste tõlgendamise standar­did iga loomaliigi jaoks ning välja töötama suunised, kuidas tõlgendada lihase ja peki paksust ning ristlõikepindalasid kõige täpsemalt (Wilson, 1992).

Väljaõppe standardid. Vajalik väljaõppeaeg, mis tagaks ultraheliaparaadi asjatundliku kasutamise, sõltub aparaadi tüübist. Mõne ainult pekipaksuse mõõtmiseks kasutatava A-moodi skanneri täpne käsitsemine on suhteliselt lihtsalt omandatav. Enamik B-moodi (reaalaja) skannereid nõuab aparaadi kasu­ta­miseks tunduvalt rohkem praktikat, et leida anduri õige asukoht ja tõlgen­dada kujutist korrektselt. Spetsia­list peab väga hästi tundma aparaati ja selle seadeid ning omama põhja­likke teadmisi testitavate loomade anatoomiast, ta peab olema samuti võimeline hindama ja eristama anatoomilisi punkte, mille varieeruvus loomade vahel võib olla suur (Wilson, 1992).

Tailiha ja peki kasvu mudelid. Loomade keha koostise hindamiseks peab defineerima hindamiskriteeriumid. Lisaks tuleb mõõdetud ultra­helinäitajate alusel välja töötada erinevate anatoomiliste punktide kasvu mudelid igale loomaliigile ja võimalik, et ka igale tõule (Simm jt, 1983).

Geneetilised prognoosimise mudelid. Lihakeha aretusväärtuse mudelite väljatöötamine, kasutades ultrahelinäitajaid, vajab nende teaduslikku uurimist ja arendamist. Üks peamisi uurimisvaldkondi on erinevate tunnuste vahelise genotüübi ja keskkonna kovariatsiooni täiustamine, et kasutada seda prog­noo­simudelites (Wilson, 1992).

Praktiline juurutamine. Ultraheliaparaatide kasutamisel jõudlus­kont­rol­li programmides on tähtsad mitmed tegurid: aparaadi portatiivsus, vastupidavus andmete kogumisel välitingimustes ja hooldus. Ultra­heliaparaadi näitajad peavad sobima teiste rutiinsete, näiteks pida­mistingimuste näitajatega. Lisaks peab aparaadi ja spetsialisti teenustasu olema taskukohane.

Tähelepanu peab pöörama ka sanitaarnõuetele, et haigused ei leviks hooletuse tõttu ühest farmist teise. Mõnel juhul võib olla vajalik aparaadi desinfitseerimine loomade testimise vahel samas farmis. Näiteks kui testimis­piirkonnas levib pügaraig (Wilson, 1992).

Tabel 2. Ultraheli täpsus sigade, mõõtmisel (Houghton, Turlington, 1992)

Allikas Instrument Mõõtmiskohta Täpsus (r)
J. R. Stouffer jt, 1961 Sperry reflektoskoop PP 12. roidelt 0,92
SLP 0,72
SL läbimõõt 0,47
W. A. Gillis jt, 1972 A-mood ultraheli SLP 0,68
L. R. Giles jt, 1981 Sonatest PP 0,90
Scanprobe PP 0,75 kuni 0,80
Scanogram PP 0,94
H. J. Mersmann, 1982 Scanogram mudel 722 PP kehapikkuse 1/5, 1/2 ja 3/4 punktis 0,20 kuni 0,91
SLP 0,49
J. C. Forrest jt, 1989 Technicare 210 DX PP 1. roidelt 0,54
PP viimaselt roidelt 0,85
PP viimaselt nimmelülilt 0,85
PP 10. roidelt 0,71
SLP 0,65 kuni 0,68
D. M. Lopes jt, 1987 Technicare 210 DX PP 10. roidelt 0,80 kuni 0,89
PP viimaselt roidelt 0,75 kuni 0,89
SLP 0,27 kuni 0,70
D. G McLaren jt, 1989 Technicare 210 DX PP 10. roidelt 0,55
PP viimaselt roidelt 0,55
Keskmine PP 0,62
SLP 0,61
L. M. Turlington, 1990 Technicare 210 DX PP 1. roidelt 0,74 kuni 0,90
PP viimaselt roidelt 0,83
PP viimaselt nimmelülilt 0,90
PP 10. roidelt 0,88 kuni 0,93
SLP 0,91 kuni 0,93

a SLP – selja pikima lihase ristlõikepindala; PP – pekipaksus; RKP – rasvakihi paksus;
b
marmorsuse väärtus, mis on saadud lihakeha visuaalsel hindamisel;
c
lipiidide sisaldus, mis on saadud keemilise analüüsi teel.

Enamik ultraheli täpsuse uuringute tulemusi on esitatud korrelatsiooni­koefitsiendina (r).

 

 
 
 
 
 
Alo Tänavots